Esimene fašistlik pühak?
Chiti sündis 6. mail 1921. aastal Gigneses (Itaalia). 15-aastaselt astus ta Itaalia presidendi Benito Mussolini, endise sotsialisti ajal Rooma sõjaväeakadeemiasse ja 1939. aastal võeti vastu Modena sõjaväeakadeemiasse.
1942. aastal osales ta lühiajaliselt Mussolini operatsioonis Jugoslaavia vastupanuliikumise vastu Sloveenias, kus ta sai šrapnellide tõttu haavata mõlemat silma, seejärel viidi ta Kreeka-Albaania rindele. Seejärel läks ta Venemaale, kus ta osales Saksa Wehrmachti koosseisus Karkovi (Donbass) lahingus kommunistliku Punaarmee vastu.
Komandeerides 22-aastaselt 200 meest, sai ta šrapnellist haavata selga ja sai alajäsemete teise astme külmumist. Vene rindel, taganemise ajal, elavnes tema soov saada kaputšinistiks.
Chiti paistis silma oma otsustavuse ja julgusega. Talle anti pronksmedal sõjalise vapruse eest. Wehrmacht autasustas teda teise klassi Raudristiga.
Septembris 1943, pärast üldist laialisaatmist pärast vaherahu sõlmimist brittide ja ameeriklastega, kes praktiseerisid rassilist eraldamist nii kodus kui ka vägedes, liitus Chiti Põhja-Itaalias Itaalia Sotsiaalse Vabariigiga (RSI).
RSI oli rahvussotsialistliku Saksamaa poolt toetatud ja sellega liitunud ajutine valitsus, mida juhtisid Benito Mussolini ja tema Vabariiklik Fašistlik Partei.
Chiti kuulus grenaderite üksusesse, mis osales arvukatel missioonidel, et võidelda kommunistlike partisanide vastu ja aidata kommuniste toetanud angloameerika pommitamise tõttu kannatavat elanikkonda.
Kui angloameeriklased 1945. aasta mais Põhja-Itaaliasse jõudsid, alistus pataljon, kuhu Chiti kuulus, ja Chiti arreteeriti.
Erinevalt teistest, kes vabastati, ähvardas leitnant Chitit surmaga, ta vangistati esmalt Torinos asuvasse "Le Nuove" vanglasse ja seejärel küüditati Tombolo, Coltano (koos Ezra Poundiga) ja hiljem Laterina koonduslaagrisse Toscanas.
Laterina laagris hoiti fašiste, kes olid "vabastamiseks kõlbmatud", sest neid peeti kurjategijateks. Seal oli ka Chiti, keda mõned tema endised kolleegid süüdistasid riigireetmises.
Pärast sõjaväetribunali poolt läbiviidud puhastust mõisteti ta siiski täielikult õigeks.
1948. aastal naasis ta Itaalia armeesse kapteni auastmes. Aastatel 1949-1954 määrati ta Somaalia relvajõudude ülemaks ja oli sellest ajast alates Ameerika Ühendriikide liitlane.
Ta lõpetas oma karjääri Viterbos asuva sõjaväe allohvitseride kooli ülemana ja sai brigaadikindrali auastme.
1978. aastal, 58-aastaselt, astus Chiti Rieti kaputsiinide kloostrisse, võttes endale isa Gianfranco Maria da Gignese nime, ja 1982. aastal ordineeriti ta preestriks.
1990. aastal võttis ta enda peale Orvietos asuva San Crispino da Viterbo iidse kloostri taastamise, mille olid hävitanud narkomaanid ja satanistid.
Ta oli Benito Mussolini Itaalia Sotsiaalvabariigi (RSI) kindel toetaja ja osales alati RSI veteranide ühingus. Teda tundnud vendade sõnul jäi ta elu lõpuni fašistiks.
Räägitakse, et keegi ei tahtnud temaga koos elada, sest ta oli liiga vaga ja range.
Pärast autoõnnetust 2004. aasta juulis viidi isa Gianfranco Maria Chiti Rooma Celio sõjaväehaiglasse, kus ta suri 20. novembril.
Juba 28. veebruaril 1976 oli ta kirjutanud oma testamendi, milles ta väljendas oma soovid oma matuste kohta: "Minu soov oleks, et minu matusepäeval peetaks püha missat ladina keeles, võimaluse korral püha missat De Angelis või Cum Jubilo, valgete preesterlike riietega, koori ja oreliga, Jumala ja Neitsi Maarja auks".
Isa Gianfranco Maria Chiti kannab nüüd lisaks oma sõjalistele ja religioossetele tiitlitele ka tiitlit "Jumala teenija".
Artiklile lisatud fotol on ta kujutatud Gladi della RSI, 1944. aastal Alessandro Pavolini poolt asutatud fashistliku poolsõjalise organisatsiooni vormis, mis tegutses Itaalia Sotsiaalvabariigis (RSI).
AI tõlge
